30.05.2007
Eevi Kuht; Kadri Haavajõe, reporter
Kuigi lambakasvatus on Eestimaal populaarsemaks muutunud, peetakse neid loomi ikka rohkem rohumaade korrashoidmiseks kui lihamüügist kasu saamiseks.
Eesti Lambakasvatajate Seltsi andmeil peetakse Eestimaal umbes 50 000 lammast. “Vähe,” tõdes seltsi juhatuse esimees Hillar Kalda, kes on ise suure lambakarja omanik Jõgevamaal. Kui jagada toodetava lambaliha kogus eestlaste arvuga, tuleb aastas inimese kohta vaid pool kilo lambaliha. “Nõudlus on aga palju suurem,” nentis Kalda.
Kuigi maakodude juures võib juba rohkem lambaid näha kui mõni aasta tagasi, ei saa rääkida, et lammas on tulutoov loom.
Lammas muruniitjaks
Vinni vallas Puka külas elav loomaarst Hugo Vaino peab väikest lambakarja ligi kümme aastat. “Lambapidamine on rohkem elulaadi kui kasusaamisega seonduv tegevus,” arvas Vaino.
Väikest kasu loodab karjaomanik teenida tõuloomade müügist. Pesemata lambavilla eest saab tagasi pügamise raha.
Ka Kunda lähedal Marinu külas lambaid kasvatav Rakvere Kurva Kodu omanik Ilmar Uldrich peab lammaste peamiseks ülesandeks maastiku korrashoidmist. “Ma olen veel nii värske lambakasvataja, et tulu pole saanudki,” tunnistas ta. Küll on Kurva Kodus lambapraadi pakutud, kui mõni kasvataja ise lambaliha toob. “Aga ega eriti pakuta,” tunnistas Uldrich lambaliha vähesust.
Pikka aega Tamsalu vallas lambaid pidanud Marmelt Riibe karja on aga hundid kahe aastaga 30 looma võrra vähendanud. “Kui palju tallesid nad on ära viinud, seda ma täpselt ei teagi. Kuid ühe-kahe lamba pärast ei tasu enam tapamajasse sõitagi, kulu on rohkem kui tulu,” rääkis viimasel ajal lambaid vaid oma pere tarbeks kasvatav Riibe.
Liha liiga kallis
Oma põhjendus, miks lambaid ikkagi nii vähe peetakse, on PRIA andmetel Eesti suuruselt kolmandat, 1330 lambast koosnevat karja pidaval OÜ Rägavere Mõisa omanikul Morgan Hammerbeckil. “Lambaliha hind on kõrgem, kui enamik inimesi on valmis maksma, ja seega valitakse sealiha,” arutles Hammerbeck. “Ja see vahe suureneb, kui sealiha hind veel langeb,” lisas ta.
Mõisaomaniku sõnul on sealiha tootmine lihtsalt efektiivsem: “Lambale kulub 7-8 kilogrammi vilja, et eluskaalus kilo juurdekasvu saada, sealiha puhul on selleks 2,5-3 kilo. Samuti saab lambast lihaks kasutada ainult 43-44%, seast aga palju rohkem.”
Üks põhjus, miks tavalistes söögikohtades lambapraadi ei pakuta, on kindlasti ka see, et kodus tapetud looma liha ei luba tervisekaitsenõuded müüa. Kasvataja peab lamba tunnustatud tapamajja vedama, seal üle 200 krooni teenustasu maksma, ja alles siis võib ta liha müüki pakkuda.
Lääne-Viru veterinaarteenistuse andmeil saab Lääne-Virumaal lambaid tappa Kõldu lihakarnis ja Kihlevere tapapunktis. Suurim lammaste kokkuostja, Põltsamaal tegutsenud Ede lihatööstus ühines ASiga Lihameister ja kolis tootmise üle Tartumaale Puhja, kus aga elusaid lambaid enam vastu ei võeta. Tapmiseks tuleb loomad sõidutada Märjamaa lihatööstusse, kust nad siis lihakehadena Puhja veetakse. Liha kokkuostuhind jääb olenevalt looma vanusest 40-50 kroonini.
Rägavere mõisa lambakarja omanik Morgan Hammerbeck on tähele pannud, et suurem nõudlus liha järele valitseb talvel, sest lambaliha on nn soe liha ja sobib ahjus valmistamiseks.
Коменты